Kevadel vaatasin kurvalt vaid aasta tagasi soetatud panni, mille keskosa oli juba metallini välja kulunud ja tõdesin, et no enam kummi venitada ei saa ja tuleb uus pann osta. Mitu kuud ikka kraapisin toitu muudkui keskosast lahti ja tegin näo nagu kõik oleks korras. Tundus ju, et oleksin nagu äsja pannipoes käinud ja ei olnud viitsimist uuesti sinna virrvarri sukelduda. Kahe väikse lapse kõrvalt on üleüldse igasugune poodlemine minu jaoks täiesti vastunäidustatud. Siis meenus mulle seik ühelt sünnipäevalt, kus jutukas meesterahvas mitu tundi mingitest pannidest jahus, et need on ikka parimad. Kuulajaskond vahtis tülpinud nägudega seina ja mõtles, et no on see vast pidu. Õnneks oli see nimi ikka mälusoppidesse jäänud, kuigi tookord läks enamus juttu kõrvust mööda. Ja nii ma siis otsustasingi proovida seda maailma parimat panni. Ainuke probleem oli see, et Eestis ametlikku esindajat sel hetkel ei olnud ja tootjafirma otsemüügiga üldse ei tegelegi. Siis ei jäänudki muud üle kui hakata neid ise maale tooma. Pann on nüüd pool aastat aktiivses kasutuses olnud, ehk siis kahe väikse lapsega pere, kus kaks korda päevas tehakse süüa. Ja siiamaani on tema omadused sama head kui alguses. Aga veelgi enam olen ma rahul pottidega, eriti hoidiste tegemse hooajal. Seega mina ei kahetse, proovi Sina ka!